Kevadõhtutel peab inimene lõhnama nagu pori, sõnastas aedniku-elu ürgolemuse Margaret Atwood, kirjandusmaailma globaalne superstaar, nagu teda hellitavalt nimetatakse.
Viidates seljataha jäänud toimekale päevale aias täis okste lõikamist, lehtede riisumist, veel märja ja porise maakamaraga jõukatsumist, esimeste seemnete külvamist. Sekka kosutavaid seljasirutushetki, mil saab põsed päikese poole pöörata, kummikuid porist kergemaks koputada ja nina nuusata. Kevad tuleb alati ootamatult. Isegi siis, kui talv on vahele jäänud.
Kuigi meie seekordne kevad lõhnab küll rohkem Chemisepti ja teiste defitsiidiks muutunud desinfektantide järele, tasub aias toimetamise teraapilist toimet seda enam tõsiselt võtta. Aiatöö on massiürituse vastand – üksipäini müttamine ja rassimine, ajaveetmine iseenda ja oma mõtete seltsis, ohutus kauguses igasugustest nakkusekandjatest.
Kommentaarid (0)