Kriisist läbitulek nõuab oskust tähelepanu juhtida. Millest abi loota?

Meile on seatud liikumispiirangud. Me ei saa kontorisse tööle minna. Me ei saa lastega mänguplatsile minna. Olümpiamängud ja kõik muud võistlused on edasi lükatud. Suure osa harrastuste-hobidega ei saa tegelda. Ja päris paljudel pole enam tööd – kõike ei saa ju kaugtööna teha. Piirangud, tegevusetus, võimaluste ja sihi kadumine, olemise tähtsusetus – pehmelt öeldes võib see ajudele hakata. Millest abi loota?  

Olukorras, kus meie valikud ja võimalused näivad muutuvat järjest ahtamaks, kerkib pinge ja stressi tingimustega toimetulekuks üha olulisemale kohale võimsaim vahend – oskus juhtida oma tähelepanu. 

Kontroll meid ümbritseva keskkonna ümber on järsult ja oluliselt vähenenud, et mitte öelda kadunud. Ent kadunud pole meie kui inimeste tähtsaim töövahend – see, kuhu ja millele me oma tähelepanu viime. Sest seal, kus on tähelepanu, on ka energia. Muidugi on hea siinkohal veidi klišeelikult nentida, et pole mõtet rääkida sellest, mida me teha ei saa, rohkem tuleks rääkida sellest, mida teha saame – ja mõelda positiivselt. Kõik õige! Ainult et meie pea ei kipu nende soovituste järgi käituma. Miks? Ja mida siis teha?