Hispaania teetigu – soovimatu külaline, kellest viisakalt vabaneda ei saa (7)

Eestisse on Hispaania teetigu tõenäoliselt sattunud rahvusvahelise taimekaubanduse kaudu. Esimestest leidudest oli kuulda aastal 2008, kui Pärnus avastati seninägematu suur nälkjas. Edasi tuli juba teateid Tallinnast ja selle lähiümbrusest, viimasel aastakümnel on aga suurt mõõtu nälkjat leitud juba ka Tartu-, Viljandi- ja Võrumaalt, puutumata pole jäänud ei Saare- ega Hiiumaa ning Rapla- ja Järvamaa.

Hispaania teetigu on silmatorkavalt oranžikas, mõnikord punaka alatooniga, kollakaspunane või suisa mustjaspunane. Pea on kehast tumedam ja keha katab kollane lima. Pikkuseks umbes 15 senitmeetrit. 

Pärit on nad Pürenee poolsaarelt ja Lõuna-Prantsusmaalt, kus kliima kuivem ja soojem, seetõttu pole nende levik seal nii valdav. Seevastu siinse niiskepoolse kliima ja suhteliselt jaheda temperatuuriga näib see võõrliik nii hästi kohanevat, et on ohuks meie kohalikele teoliikidele.

Mõõdutundetu aplus

Hispaania teeteo aplus on mõõdutundetu, nad söövad peaaegu kõike – ilutaimi, köögivilju ja nende pealseid, salatitaimi, seeni, maasikataimi ning maasikaid, põllukultuuregi ei jäeta rahule. Ära ei ütle nad putukatest ja lõpnud hiirtest ning isegi mitte oma liigikaaslastest. Hea haistmismeel juhib teod meelepärase toiduni. Liikuda suudab see tigu 5–9 meetrit tunnis ning liikumisteekonda jääb tähistama lai limatriip.

Halastust ja kaastunnet ei saa paraku selle kahjuri osas üles näidata. Oht meie aedadele ja sealt edasi loodusele on liiga suur. Kui Hispaania teetigu leiab tee loodusesse, võib tulemuseks olla erakordselt suure hävitusvõimega väga vastupidava hübriidi tekkimine, kes kohalikele liikidele enam palju eluruumi ei jäta.

Hoiatav näide on võtta Põhjamaadest, kuhu Hispaania teetigu on jõudnud märksa varem. Rootsis oli esimene leid 45 aastat tagasi, Soomes ja teistes Põhjamaades pea kolm aastakümmet tagasi ning sealmail ongi juba leitud kohaliku musta teeteo (A. ater) ja Hispaania teeteo järglasi, kes on sigimisvõimeliseks osutunud.

Teod on hermafrodiitsed ehk mõlemasoolised, mis tähendab, et iga vastutulev liigikaaslane on sobiv partner viljastamiseks ja iga tigu annab järglasi.

Kuni viissada järglast suvega

Hispaania teetigu muneb juunist kuni külmadeni, aktiivseim aeg augustis-septembris. Üks tigu võib suvega saada kuni 500 järglast. Munad on 3–4millimeetrise läbimõõduga hallika tooniga klaasjad kerad. Teopojad kooruvad umbes nelja nädala pärast. Lehekuhilate, sambla või mulla ja risu alla peidetud munad talvituvad probleemideta ning kevadel, kui ilmad soojenevad, kooruvad munadest üha uued ja uued aiakahjurid.

Taimepotid ja mullapallid on suurepäraseks paigaks teomunadele ja nii nad mujalt maailmast meile rändavadki. Taime maha istutades võib taoline pärlendav kogumik sootuks kahe silma vahele jääda. Teades aga varitsevat ohtu, tuleks kõigi istikute mullapallid enne maha istutamist läbi vaadata, kas ei paista kusagil väetiseterakesi meenutavaid kogumikke või lehtede vahele peitunud limuseid.

Ettevaatus ei ole üleliigne. Kogu kahtlust tekitav kraam tuleb hävitada – kõval pinnal talla all katki vajutada või mõnel muul viisil kahjutuks teha.

Kui Hispaania teetigu on mingil moel aeda jõudnud, tuleks temast lahtisaamisesse täie tõsidusega suhtuda. Kuna ta on väga elujõuline kahjur, siis ega ühtegi lõpuni head soovitust anda saagi. 

Tõhusaimad tõrjevõtted

Tõhusaimat abi saab ilmselt kombineeritud tõrjevõtetest. Kokkukorjamine on üks põhilisi, kuna aga Hispaania teetigu eritab rohkelt kollast lima, siis ilma kinnasteta neid puutuda ei tasu. 

Kokkukogumiseks on parim vihmajärgne niiske ilm või õhtu, kui kaste maas. Siis on teod aktiivsed ja ilmuvad peidupaikadest nähtavale toitu otsima. Kogumiseks võib kasutada suure suuga plastpudelit või kanistrit, sobib ka tihedalt sulguva kaanega ämber. Peab ainult jälgima, et teod enne kaane sulgemist jalga ei lase. Nõu põhja puistatakse paari kilo jagu soola ja tigude lisandudes raputatakse anumat aeg-ajalt. Nõu võib päikese kätte jätta, siis on toime tõhusam. Anuma võib täita ka kange soolveega, kus teod oma otsa leiavad. Kui kokkukogutud tigude hulk on korraga väga suur, siis võib kahjurid keeva veega üle valada.

Võimalus on kasutada aiakeskustes müüdavat preparaati Ferramol, mille toimeaine on raudfosfaat. Ferramol tekitab teol täiskõhutunde, misjärel ta nälgides hukkub. Ferramol on ohutu koduloomadele, lindudele ja siilidele. Preparaat ei ole vihmatundlik, pigem peaks seda taimede vahele puistates pisut niisutama, et tigudele isuäratavamaks muuta. Kulu on 5 grammi ühe ruutmeetri kohta. Silmas tuleb pidada kõiki ohutusnõudeid ja toimida vastavalt pakendil antud juhistele.

Teine võimalus on kasutada teograanuleid, mille toimeaine on metaldehüüd. See mõjub nii seespidiselt kui ka kontaktmürgina – teod kuivavad liigse limaerituse tagajärjel. Paraku võib juhuslik vihmahoog vähendada toimet ja soovitud tulemus jääb olemata.

Metaldehüüdiga graanulid on hinna poolest soodsamad, aga ohtlikud koduloomadele. Koerad, kes satuvad eksikombel graanuleid sööma või ka käppasid lakkuma, millega üle graanulite on joostud, võivad saada tugeva mürgistuse. Ka lindudele on graanulid ohu allikaks, kuigi neisse on lisatud linde peletavat ainet. Varjatud oht peitub graanulite läbi otsa leidnud tigude söömises. 

Et linnud tigusid süüa ei saaks, peaks kõik surnud teod kokku koguma ja hävitama. Sinist värvi graanulid puistatakse taimede ümbrusesse või krundi piirile kulunormiga umbes 10 tera ruutmeetri kohta. Üle kahe korra hooaja jooksul metaldehüüdiga graanuleid kasutada ei tohiks. Ohutusnõuded on siingi esikohal.

Piisavalt läbi uurimata biotõrje

Rootsis, kus Hispaania teetigude levik on võtnud eriti suured mõõtmed, otsitakse abi väga erinevatest meetoditest. Üks lootustandev variant on teeteo hävitamine biotõrjega, kus ümarussist ehk nematoodist (Phasmarhabditis hermaphrodita) valmistatud vahend segatakse veega ja söödetakse tigudele, mille tagajärjel nad paari nädala jooksul surevad. Toime on isegi mitmekordne, kuna surnud liigikaaslastest ei ütle ära ükski Hispaania teetigu ja säärane kannibalism saab vastava tasu. Ent biotõrjevõtet pole kasutatud veel piisavalt kaua, et saaks kinnitada selle ohutust kohalikele liikidele.

Praktiseeritakse ka mehaanilist terava labidaga poolekslöömist, kuid sel juhul peaks jäänused siiski kokku koguma ja kas või soolvette panema, kuna mahajäetud poolikute nälkjate kaudu võivad munad levida.

Tõrjevõtteid on veelgi ja nende tõhusust saab vajadusel ise järele proovida. Vanade olijate kiritigude püüdmiseks on päris hästi toiminud õlle- või piimapüünis. Väikese katusega sügav anum paigutatakse mulda nii, et välja jääb vaid sentimeetrine serv. Õlle- või piimalõhn meelitab teod ligi ja nõusse vedeliku sisse kukkudes ei pääse nad enam välja. Taolist püünist peab kontrollima ja tühjendama iga paari päeva tagant.

Veelgi lihtsama variandina võib kasutada banaani- ja arbuusikoori, rabarberilehti või tükki kilet, mis laotatakse õhtul tigude liikumispaikadesse maha. Varahommikul peab aga ka need lõksud üle vaatama ja kohaletulnud teod ära korjama.

Olgu meetmed millised tahes, oluline on teha Hispaania teetigude tõrjet kogukondlikult ja järjepidevalt, koos naabritega, kuna see tigu on väga liikuv ega pea krundipiire mikski. Ühel või teisel moel oma otsa leidnud teod tuleb maha matta.

Hispaania teeteol teadaolevalt looduslikke vaenlasi napib, aga on siiski täheldatud, et siilid ja musträstad neid kuigi palju söövad.

________________________

Tunne vaenlast, et säästa omasid!

Must seatigu ja suur seatigu

Harvad pole juhtumid, kus Hispaania teeteo hirmus on hävitatud meie oma kohalikku seatigu. Nii must seatigu (Limax cinereoniger) kui ka suur seatigu (Limax maximus) on aga aiataimedele täiesti ohutud, sest tarvitavad toiduks puukõdu, seeni, vetikaid ja taimejäänuseid. 

Elupaik on seateol niiskes leht- või segametsas ja parkides ning vaid sügisepoole, kui otsitakse talvitumiseks sobivaid paiku, võivad nad vihmase ilmaga eksida ka aedadesse. Meie seatigude keha kattev lima on läbipaistev erinevalt Hispaania seateo omast, mis on selgelt kollase tooniga. 

Must seatigu võib kasvada kuni 25 sentimeetri pikkuseks, tavaline suurus on 10–20 sentimeetrit. Värviskaala ulatub hallist mustani, keha katavad valged pikivöödid.

Suur seatigu on heledam, tema keha kirjavad mustad träpsud. Pikkust aga jagub suur seateolgi üksjagu – kuni 20 sentimeetrit.

Kollane teetigu

Meie looduses esineb Hhispaania teeteoga veidi sarnane liik, kollane teetigu (A. subfuscus), kes on 5–7 sentimeetri pikkune. Hispaania teetigu on seevastu pigem seateo mõõtu pikkusega 7–15 cm.

Kiritigu

Meie aedade kohalik nuhtlus kiritigu (Arianta arbustorum) on kojaga tigu. Tigu on pruunikas kuni tumehall, koda aga tumepruun heledate tähnidega. Kahjuritööd teeb temagi, eriti viimastel aastatel on kiriteo arvukus märgatavalt suurenenud.

Elupaigana eelistab peale aedade, kus menüü rikkalik ja mitmekesine, ka leht- ja segametsasid, kalmistuid, parke, niiskeid põõsastega ääristatud kraavikaldaid ja muid varjulisi paiku. Kõigesööjana võtab matti nii raibetelt kui ka liigikaaslastelt, kuid eelistab siiski taimetoitu. 

Kiriteo tõrjumiseks sobivad samad moodused, mis Hispaania teeteo vastu. Eluviis on samuti kõikidel tigudel sarnane – kevadel ilmade soojenedes poetakse mullast ja teistest peidupaikadest välja, asutakse toituma ja küllaldaselt kosununa algavad paaritumisrituaalid.

Viinamäetigu

Viinamäeteo (Helix pomatia) on kuuldavasti sisse toonud mungad, kes tarvitasid tigusid toiduks ja üritasid siingi sama teha. Viinamäeteod on kohanenud meil võrdlemisi hästi, isegi nii hästi, et 1994. aastal kaotasid nad looduskaitsealuse staatuse. Algul põhiliselt saartel ja Lääne-Eestis levinud suur tigu on nüüdseks leidnud inimese kaasabil tee õige mitmesse paika üle maa.

Elupaigana eelistab niiskeid salumetsi, parke ja poollooduslikke alasid. Toitub põhiliselt rohelistest taimeosadest, seentest, viljadest.

Viinamäeteo koda on kollakaspruun kuni valkjashall, see sõltub teo vanusest. Vanematel isenditel on kulumise tagajärjel näha koja hele lubikiht. Tigu on kollakas kuni tumehall.

Paljunemine on sarnane teiste tigudega, kuid mais-juunis peetavad pulmamängud ja paaritumine on pikemad ja atraktiivsemad, kestes lausa tunde.

Kuna Eestis pole teosöömise traditsiooni, siis on viinamäeteod saanud siin rahus elada. Ohte, mis eluiga lühendavad, aga jagub sellegipoolest. Talvine pakane, suveöödel sõiduteed ületades autorataste all hukkumine ja siiski pisut jahe kliima hoiab nende paljunemise kontrolli all. Saarte pehmem kliima ongi ilmselt põhjuseks, miks nad seal laiemalt on levinud.

Üks näide selle kohta, kuidas inimene oma tegevusega looduse käekäiku mõjutab: veidi üle 40 aasta tagasi Ruhnu saarele viidud viiest viinamäeteost põlvnev asurkond on praeguseks saare aedades üpris tülikaks saanud.