Lugu ilmus Õhtulehe lisas Kodu ja Ehitus
Vastvalminud majaümbruse haljastus: hakka uut aeda planeerima juba maja projekteerimise ajal
„Taimede kasvamine võtab paratamatult aega, seepärast on mõistlik vähemalt puudele-põõsastele mõelda juba maja projekteerimise faasis,” tõdeb maastikuarhitekt. „Selge on see, et kui krundil paikneb varasemast mõni puu, ei tasu seda uisapäisa maha võtma hakata – igal aial on oma lugu ning aja väärtusel oma jõud.“
Milline on sinu koduaia lugu?
Nagu öeldud, võiks krundiomanik juba maja projekteerimise ajal mõelda näiteks sellele, kas oma tulevases aias soovitakse näha ka suuri puid või suuremaid põõsaid – ja kui soovitakse, siis kus täpselt ja kui palju? Kuidas jääb viljapuude-põõsastega? Või on soovi näha oma aias hoopis elavtara ehk hekki? Siinkohal tasub aega võtta, rahulikult krundil ringi vaadata ja mõelda, kas olemasolevast haljastusest – kui seda on – annaks midagi ka tulevases aias ära kasutada.
„Lähtuvalt sellest, milline võiks aed omaniku kujutluses välja näha, saab hakata mõtlema istutusmaterjali peale. Kui ei ole plaanis kogu krunti ehitustööde käigus tõsta või hoopis maapinda koorida, saab osa haljastust, mis ei jää ehitustöödele ette, istutada ära juba enne maja ehitamist. Kindlasti peaks säästvalt suhtuma senisesse haljastusse: olemasolevad puud, isegi kui tegu on näiteks vanade viljapuude või leppade ja pajudega, võivad sobivas kohas olla just nendeks elementideks, mis loovad aiale esimese koduse miljöö. Ja midagi ei ole teha: 40-aastase puu kasvamine on võtnud aega 40 aastat – kui selline on juba olemas, olgugi et mitte võib-olla päris uue pererahva lemmikliigist – ja kui puu maha raiuda, siis uue samasuguse saab alles järgmise 40 aastaga. Seega peaks iga ümberkorraldus aias olema tõsiselt läbi mõeldud. Ka olemasolevat rohumaad ei maksaks kergekäeliselt ilma suure vajaduseta kohe ümber kaevata – oskusliku tegutsemisega võib sellest üsna kerge vaevaga saada korraliku muru või lilleaasa. Mis seejuures veel oluline: niiviisi tegutsedes säästetakse nii raha kui ka loodust,“ tõdeb maastikuarhitekt.
Läbimõeldud aed algab aiaplaanist
Maastikuarhitekti sõnul tuleks enne aiarajamistöödega alustamist kindlasti paika panna aiaplaan. „Aiaplaani tehes on mõistlik arvesse võtta üsna mitmeid aspekte, kuid olulisim on see, et inimene vaataks enda sisse ja mõtleks, milline on tema unistuste aed, see Eeden, mida ta oma vaimusilmas näeb. Naabritelt ei pea mõõtu võtma, arvestama peab ehk ainult sellega, kuidas naaberkruntidel toimuv mõjutab oma krundi olustikku. Oma aeda planeerides peaks mõtlema ennekõike sellele, et aiapidamine ei muutuks igalaupäevaseks hooldusorjuseks või muruniitmise nuhtluseks,” rõhutab Sulev Nurme. „Aed peaks olema see koht, kuhu saab minna ja lõõgastuda, kas siis aeda korrastades või seal kohvi juues – kellele mis rõõmu pakub.“
Selleks tuleb aga kõigepeal läbi mõelda aiaruumid, sarnaselt tubade paigutusega hoones: milleks missugust aiaala tahetakse kasutada. Kus pargib auto, kus seisavad kaminapuud, kus oleks mõnus päevitada, kus lugeda, kus grillida.
„Kogu komplekti peaks vaatama nii mikrokliima kui ka naabrite kontekstis – auto või kaminapuud ei pea peesitama pärastlõunases päikesepaistes, küll aga võivad need seista kohas, mida vaatavad möödakäijad või näevad naabrid, samas kui näiteks väliköök võiks olla privaatne,“ tõdeb Nurme, lisades, et samuti võiks selgeks teha, millised on aia funktsioonid: mida peab seal tingimata teha saama ja millist haljastust või rajatisi selleks vajatakse. Läbi tuleb mõelda oma soovid, vajadused ja võimalused – kui palju soovitakse investeerida raha ja aega aia ehitamisse ja edasisse aiapidamisse, kuidas võiks loodav aed toetada igapäevast eluolu: näiteks tõkestada tuult või varjata ebasobivaid vaateid.
Millest alustada?
Kui visioon paigas, tasub asuda tegutsema. „Aia kujundamisel peaks alustama mahukaid mullatöid vajavate tegevustega: raietööd, torustike ja kaablite paigaldamine, teede rajamine, veesilmade ehitamine ja muu, mille käigus on vaja pinnast kaevata ja liigutada. Seejärel on aeg istutada puud, siis põõsad ja püsikud ning lõpetuseks muru,” selgitab Nurme. „Juurde võib taimi muidugi istutada pidevalt.“
Kes ise visiooni paika ei saa või tuleb mõne aiaosa kujundamisel ideedest puudu, sel tasub abi saamiseks pöörduda maastikuarhitekti poole. Maastikuarhitekt saab aidata aiaruumi optimaalse lahenduse välja töötamisel, võttes arvesse kohalikust ruumikontekstist, miljööst, mikrokliimast, taimede kasvutingimustest, tehnovõrkudest ja muust vajalikust tulenevaid kitsendusi ja võimalusi, mida ilma vastava ettevalmistuseta ongi keeruline hallata.
„Maastikuarhitekti kaasamine võib olla erinev: see saab olla nõuandev, konsultatsiooni vormis, mille käigus maastikuarhitekt kuulab ära inimese mõtted ja ideed, aitab tal neis paremini orienteeruda ja soovitab konteksti kõige paremini sobivaid lahendusi,” juhendab Nurme.
„Teisel juhul on võimalik teha juba süsteemselt läbi mõeldud eskiis või projekt, mille alusel saab kalkuleerida ehitusmaksumuse, paika panna ehitusetapid ja ka aia valmis ehitada. Kui projekt on koostatud asjatundlikult, siis on võimalik tulemus kavandada selliselt, et nii ehituskulud kui ka tulevased hoolduskulud jäävad võimalikult optimaalseks – maastikuarhitekti soovituste järgimine võib lisaks ilule ja praktilistele lahendustele anda tihti ka rahalise kokkuhoiu.”
Kindlasti oskab maastikuarhitekt juhtida tähelepanu ka kitsaskohtadele, millel aiaomanik ise ehk mõeldagi ei oskaks. „Üks peamisi möödalaskmisi on ilmselt olemasoleva taimestiku tahtmatu hävitamine või hävinemine situatsioonides, kus see olnuks vastava ruumikavandi korral välistatud. Samuti möödalaskmised taimevalikul, kus istikud ei vasta kasvutingimustele või nende suurus olemasolevale ruumile, mistõttu jäävad taimed kiratsema, täidavad soovimatult ruumi või ei anna soovitud tulemust muul viisil. Küllaltki tüüpiline on ka aia ülekuhjamine erinevas stiilis lahenduste või vidinatega, mistõttu võib ka kallis tulemus jääda maitsetuks,“ on Nurme sõnul krundi planeerimisel oluline alati arvestada erinevate liikide kasvutingimustega.
Taas juurte juurde: aias on rohkem kui muru
Aja muutumisega on muutunud ka inimeste soovid ning taas on vaikselt juurdumas looduslikum ja metsikum aed, mis ilmselt peegeldab reaktsiooni maailmas toimuvale, omamoodi aianduslik downshifting. Iseloomulik on ka stiilide, arvamuste ja võimaluste paljusus – ei ole võimalik öelda, et moes on just see või too.
„Siiski tundub olevat viimaste kümnenditega võrreldes enam huvi kasvatada taas oma aias maitserohelist, ürditeed või maasikaid, rajada pisike kasvuhoone, külvata terrakotapottidesse ilu- ja maitsetaimi, rajada krundile lilleaasad ja võtta kasutusele muud vähem intensiivset hooldust nõudvad lahendused,“ loetleb maastikuarhitekt. „Ka tubaste tegevuste kolimine välja – niipalju kui ilm seda lubab.”
Trendikas võiks tema sõnul olla ka aed, kust leiab mõne viite koha varasemale loole: mõni vana õunapuu, suur kivi, seinale riputatud ja üle värvitud vana jalgratas – kui krundil on midagi sellist, on tegemist lisaväärtusega.
Loodusega käsikäes
„Mida soovitan: passiivsemad aiaomanikud võiksid eelistada lopsakaid ja ise hakkamasaavaid taimi ning taimestusviise, mida ei pea eriti lõikama-väetama ehk pidevalt hooldama,” ütleb Sulev Nurme.
„Ideaalne näide on lilleniit, mille rajamine nõuab küll kohati pisut hoolt ja püsivust, kuid see-eest jääb ära igalaupäevane kohustuslik muruniitmine. Samuti lopsakatest taimedest mitmerindeline raamistus, mis saab asendada staatiliselt pöetud hekki – võimalusi on palju. Kindlasti soovitan kõigil aiaomanikel kasutada krundil neid taimi, võtteid ja lahendusi, mis toovad aeda mesilasi ja linde, loovad kohti konnadele ja teistele elusolenditele, kellelt intensiivne põllumajandus ja raie kipuvad elupaiku ära võtma, kuid kelle olemasoluta poleks õitsvaid lilli ja võimutseksid kahjurid. Inimesel on mõistlik elada loodusega jätkuvalt käsikäes.”
Kommentaarid (0)