TÜ raamatukogu endine direktor: jah, mul oli lühiajaline konsensuslik suhe ühe kaastöötajaga, see keerati hiljem ahistamissüüdistuseks! (23)

Need inimesed Tartu Ülikooli raamatukogust, kes Halliku käitumisega rahul ei olnud, tundsid pärast komisjoni otsust, et nende õiglustunnet on riivatud ning üihselt anti intervjuu tänases Postimehes.

“Kahjuks on seal valet oluliset rohkem kui tõde,” annab Hallik artiklile oma hinnangu. “Oluline on märkida seda, et töövaidluskomisjoni pikka menetlust, kus kahe kuu jooksul kolm töövaidluskomisjoni liiget väga põhjalikult siis vaatasid läbi kõik episoodid, mis mulle ülikooli poolt ette heideti minu vallandamisel. Toimus töövaidluskomisjoni istung, mis kestis viis tundi ja mille tulemusel valmis rohkem kui 13 leheküljeline otsus, kus kõik need juhtumid on ükshaaval läbi vaadatud ja ära põhjendatud. Leiti, et ma ei ole ahistanud ja leiti ka seda, et ülikool vallandas mind alusetult.”

Kolleegid heitsid Hallikule ette vääritut käitumist jõulupeol, kus väidetavalt mees valimatult kõiki naisi ahistas. Halliku sõnul võib iga inimene ise peogaleriid vaadates veenduda, et midagi vääritut seal ei toiminud. 

“Tänapäeval on taskus igal inimesel telefon, mis on ka fotoaparaat ja kui neid inimesi oli nii palju, kes nii arvasid, siis mõni oleks saanud selle ju fotole püüda. Ennast kellegi vastu ma ei hõõrunud, kui lähestikku tantsida, siis ei ole see hõõrumine. Nendelt samadelt piltidelt on ka seda näha,” tõdeb mees.

Postimehe artiklis väidavad endised kolleegid, et Hallik olevat isegi veel nilbemaks näinud ja öelnud, et “sooviks väga praegu ühe paugu lahti saada”. Halliku sõnul uuriti ka seda väidet töövaidluskomisjonis ning leiti, et midagi sellist oleks sündinud. “Sellele naisterahvale ei öelnud ma tantsimise ajal mitte midagi,” kinnitab Hallik. “Ma ei kõnele niimoodi inimestega. Selle konkreetse inimesega ei olnud mitte kunagi rääkinud peale tervitamise. Järgmine kord, kui temaga rääkisin, oli see 2018 aprill puhtalt tööküsimustes.”

Hallikut süüdistati ka selles, et tööreisidel hotellis viibides tegi mees väga konkreetseid ettepanekuid. “Siis oleks pidanud need süüdistajad ütlema ka seda, mida silmas peeti. See ei ole minu käitumismuster. Kogu selles loos on häiriv see, et loobitakse väga palju väga raskeid ja ebameeldivaid süüdistusi, ei täpsustata neid ja mina pean suutma neid kummutada,” vastab Hallik. 

“See konkreetne artikkel on tehtud ühe seltskonnaga. Tegelikult on ka hulk tunnistajad, kelle tunnistused olid esitatud töövaidluskomisjonis ja mis olid täiesti teistpidised, nemad ütlesid, et oli täiesti tavaline pidu, küll hoogne ja tore, mida on näha ka piltidelt. Aga midagi sellist, mida seal artiklis kirjutatakse, ei toimunud," kinnitab Hallik. "Selle kohta on töövaidluskomisjon võtnud väga profesionaalse seisukoha ja öelnud, et jah, inimeste lähedustunnetus ongi erinev. Privaatsustsoonid on erinevad. Jah, ma tantsisin erinevate naisterahvastega nii eraldi kui koos, aga ma ei teinud mitte midagi sellist, mida saaks nimetada ahistamiseks.”

Miks peavad inimesed siis valetama? “Väga mitmetel puhkudel on mul arusaamatus, miks inimesed neid asju räägivad, eriti asju, mida pole kindlasti toimunud ja tõlgendada nii," arvab Hallik. "On suurem plaan, mida vaadata. Raamatukogus oli kaks aastat remont, mis oli väga pingeline kõikidele inimestele. Töökoormus oli suurem, meediasurve oli tugev. Tõsi on see, et remondiga käis ka aktiivne personaaliuuendamine ja piiramine. Päris mitmeid inimesi lahkus TÜ raamatukogust töölt. Eks tööjõu optimeerimine polnud jõudnud veel lõpule, seda inimesed teadsid hästi.”

"Tuleb tunnistada, et minu töine suhe oma viimase ülemusega TÜ-s oli üksjagu pingeline, aga mis puudutab konkreetsemat põhjust, mis seal võis olla, siis see artikkel on küll kirjutatud jõulupeost valdavalt, tegelikult ei olnud minu vastaste kaebuste kese mitte jõulupidu, vaid üks konkreetne inimene, kes oli kaebaja. Kes kaasas kaebusse hulk teisi asju, et see tõsisem tunduks. Selles mõttes on see eelkõige ühe inimese kaasus, kes suutis kaasata teisi inimesigi," arvab Hallik ahistamissüüdistuste kohta. 

Vastuseks küsimusele, kas Hallikut taheti lihtsalt mõne teda vihkava inimese poolt raamatukogust välja süüa, vastas ta: "Jah, nii nagu ütles töövaidluskomisjon oma otsuses, olen ka mina algusest peale öelnud, et ma ei ole kedagi ahistanud. Mis on välja öeldud, on see, et mul oli lühiajaline konsensulik suhe ühe kaastöötajaga, see on keeratud hiljem ahistamissüüdistuseks. Mul on südamest piinlik oma abikaasa ees, see on koht, kus ma tunnen ilmselgelt kahetsust. Aga seal neid tegusid, mida pannakse mulle ahistamisena süüks, neid ma teinud ei ole. Ahistamisel on kindel definitsioon, mida tihtipeale ei suudeta enda jaoks lahti mõtestada. "